Lars Svensson, Killian Mullarney, Dan Zetterström. The most complete guide to the birds of Britain and Europe. 3rd edition. 2022. Harper Collins. 

Collinsi linnumääraja on olnud Euroopa linnuvaatlejate jaoks kõrgeimalt hinnatud lindude välimääraja alates selle esmatrüki ilmumisest 1999. aastal. Määraja on tõlgitud tänaseks 28 eri keelde ning müüdud on üle miljoni eksemplari.

Kuigi määrajast anti kümme aastat hiljem välja ka teine trükk, siis olid selle täiendused kosmeetilised. Ligi 25 aastaga on muutusi toimunud nii lindude levikus, taksonoomias kui täienenud ka meie teadmised lindude määramise kohta. Seetõttu oli kolmanda täiendatud versiooni ilmumist pikisilmi oodatud.

Äsja ilmunud uuendatud määraja on saadaval vaid kõvade kaantega. Pehmete kaantega trükk peaks poodidesse jõudma alanud aasta maikuus. Välimäärajas on varasemast 32 lehekülge rohkem ning tänu sellele on õnnestunud autoritel leida mõnede keerulisemate liikide jaoks lisaruumi.

Kas möödunud aasta lõpus müügile jõudnud uus trükk võiks täita linnuvaatleja ootusi? Sellele püüan anda oma subjektiivse hinnangu.

Analüüsin siinkohal määrajat üksnes Eesti olude võtmes keskendudes meil esinevatele liikidele. 

Taksonoomia.

Autorid märgivad, et taksonoomias on veel palju ebaselget ja see on pidevas muutuses. Seetõttu järgivad määraja autorid paljudes kohtades isiklikke eelistusi. Määraja sissejuhatuses mainitakse, et IOC mõningad uuendused on siiski arvesse võetud. IOC süstemaatika on alates 1. jaanuarist 2022 kasutusel ka Eestis ning selle järgimine olnuks tervitatav.

Süstemaatika kaasaegsena hoidmine raamatus on muutuste tõttu arusaadavalt keerukas. Siisk on autorite isiklikud eelistused mõnede liikide käsitlemise puhul minu jaoks häirivalt suured. Kindlasti tulnuks kasuks kui määraja järgiks süstemaatikas selget ühtset joont. Suurimad puudused on näiteks rabahane käsitlemine ühe liigi liigina. Samamoodi on toimitud siberi ja ameerika tõmmuvaeraga, keda käsitletakse alamliikidena.

Väga segaseks läheb olukord ka progessiivse taksonoomiaga kaelustäkside idapoolsete taksonite puhul. Need leiavad käsitlemist koos ”Eastern Stonechat” peatükis. Sellise nimetusega liiki, aga ei ole tegelikkuses üldse olemas. Ilmselt on idapoolsete kaelustäkside käsitlemisel koos ühe liigina autorite jaoks otsustavaks saanud nende erakordselt raske omavahline eristamine maastikus.

Ka idahänilast käsitletakse hänilase alamliigina, ehkki IOC süstemaatika põhjal on tegu siiski omaette liigiga.

Veelinnud (hanelised, kaurilised, pütilised)

Veelindude seas on määrajas tehtud üllatavalt vähe muudatusi. Eesti linnuvaatleja jaoks tasub siinkohal positiivse erandina esile tuua täiendusi kauride määramistahvlitel. Eriti oodatud on rohked illustratsioonid kauride lennupiltidest, mida eelmistes versioonides leidus selgelt liiga vähe. Samuti leiab määraja põhiosas nüüd põhjalikku käsitlemist kirdekaur. Liiki on vaadeldud näiteks Soomes ja tema kohtamine eksikülalisena oleks võimalik Eestiski.

Värske ilme on osaliselt saanud veel ka näiteks sõtka ning väikekoskla illustratsioonid.

Veelindude osas leidub paraku ka selle määraja üks suurimaid pettumusi. Äärmiselt vähe illustratsioone leidub nii ida-mustvaera kui siberi tõmmuvaera kohta. Mitte kummagi liigi kohta pole määrajas ühtegi lennupilti. Eriti nukker on seis siberi tõmmuvaeraga, keda käsitletakse määrajas koguni ameerika tõmmuvaera alamliigina. Niivõrd tagasihoidlik käsitlus antud liikide osas on tõsiselt üllatav, sest tegu on regioonis regulaarselt esinevate harulduste (või koguni väikesearvuliste läbirändajatega). Mõlemaid liike on viimasel kümnendil korduvalt vaadeldud ka Eestis.

Veelgi suuremaks puuduseks Eesti linnuvaatlejale on rabahane puudutav osa, kus kahte eri liiki käsitletakse alamliikidena. Kui süstemaatika eiramine siin võib olla kohati õigustatud (pole välistatud, et rabahanedest saab tulevikus taas üks liik), siis võinuks vähemalt kahe eri alamliigi eristamiseks teha määrajas mõningaid täiendusi.

Kanalised.

Kanaliste osas on määraja illustratsioonid oluliselt uuenenud. Eesti kasutajale on kindlasti väga tervitatav, et määrajas on nüüd rohkem pilte tedre ja metsise emaslindudest. Samuti on lennupiltide illustratsioonid märgatavalt paranenud.

Röövlinnud.

Röövlindude osa täiendamisega on määrajas meeldivalt palju vaeva nähtud. Kalakotkas asetseb nüüd omaette leheküljel ning see on võimaldanud lisada ka võrdluspildid emas-ja isaslindude eristamiseks.

Positiivseid muutusi on märgata ka loorkullide määramistahvlitel. Kui varasemalt paiknesid välja-,soo- ja stepi-loorkull samal leheküljel, siis nüüd jagub määramispiltide jaoks igale liigile pool lehekülge. Lisanndunud on palju uusi pilte, kuid minu hinnangul on ka paljud varasemad illustratsioonid  saanud värvide osas oluliselt paremad. Uuendatud on ka harksabade illustratsioonid – uues trükis on need saanud oluliselt paremate värvidega.

Meil esinevatest pistrikest on kõige rohkem tööd tehtud väikepistrikuga. Uues versioonis on eraldi illustratsioonid ka alamliigist pallidus. 

Kajakad ja tiirud.

Muutusi on Eestis esinvate liikide seas tehtud väga vähe. Suurte kajakate määramist puudutava osa täiendamine kulunuks ära. Eesti linnuvaatlejale olnuks kasulik kui määrajas oleks pilt ka meie regioonis laialt levinud kollaste jalgadega hõbekajakast (omissus). Samuti võinuks lisada senisest enam sulestikke koldjalg-hõbekajaka kohta. Tiirudest on märgatavat ”iluravi” saanud väiketiir.

Kahlajad.

Kahlajate osa pole märgatavalt uuendatud. Erinevused määraja 2. trükiga on vaevumärgatavad.

Kakud.

Selle rühmaga on tehtud taas suurepärast tööd. Lisatud on palju uusi illustratsioone ning ka olemasolevad pildid on suuresti uuesti joonistatud. Tänu sellele on näiteks oluliselt paranenud händkaku illustratsioonide kvaliteet. Eelmises määraja versioonis oli händkaku sulestik liigselt pruunika tonaalsusega, kuid äsja ilmunud versioonis on see palju tõetruum.

Värvulised.

Värvuliste osas on mitmeid tänuväärseid täiendusi. Meie tavalisemate liikide osas väärib kiitust, et nii salu-kui põhjatihase illustratsioonide jaoks on nüüd rohkem ruumi. See on võimaldanud kahe välimuselt sarnase liigi eristamiseks lisada rohkem pildimaterjali, samuti on senisest enam diagnostilisi tunnuseid jooniste juures välja toodud.

Head tööd on tehtud ka must-lepalinnuga. Suur osa illustratsioone on sellel liigil uuesti joonistatud ning lisatud on ka alamliigi phoenicuroides ehk siseaasia must-lepalinnu pilt.

Ka sinirinna ja sinisaba pildid on uues määrajas märgatavalt paremaks saanud.

Levikukaardid.

Levikukaardid on määrajas kahjuks suuresti uuendamata. Levikukaartides leiduvate vigade rohkus on niivõrd kõrgetasemelise määraja puhul üllatav. Eriti arvestades, et 2020. aastal ilmus uus Euroopa haudelindude levikuatlas.

Viimasel paaril kümnendil oma levilat märgatavalt laiendanud liikide (hõbehaigur, tamme-kirjurähn, lääne-pöialpoiss, kuldhänilane roohabekas jpt.) kohta määrajas olevad levikukaardid tegelikkusest paraku päris kaugel. Samavõrd ebatäpsed on levikukaardid nende lindude kohta, kelle levila on taandunud. Uue määraja põhjal pesitseb kuldtsiitsitaja endiselt nii Ida-Soomes kui otse Peipsi taga.

Vaatamata sellele, et määrajas leidub endiselt veel mitmeid puudusi on kahtlemata kolmas täiendatud trükk saanud parem kui määraja eelmine versioon. Soovitan määrajat kindlasti igale linnusõbrale. Eestist on määrajat kõige mugavam soetada raamatupood Krisostomus kaudu.

Määrajat arvustas Tarvo Valker